Nädal 15

Mina arvan, et ükski tehnoloogia ei saa olla ei eetiline ega ebaeetiline. Eetika küsimus tuleb mängu alles tehnoloogia kasutamisel. Tuleb välja, et inimesed on ühed õnnetuse hunnikud, ükskõik kui head kavatsused meil ka ei oleks, välja tuleb enamasti midagi kohutavat. Lisaks on alati mõned üksikud, kes loomulikult teevad uskumatult hoolimatuid tegusid omakasu nimel. 1920ndatel avastati, et kui autobensiini hulka panna teatud ainet, siis mootorid töötavad palju paremini. Selleks aineks oli plii, möödus kõigest 50 aastat, kuni tehti kindlaks, et antud aine on kohutavalt mürgine. Kui aine kahjulik mõju ja aine loodusesse sattumise allikas sai selgeks, siis ilmselgelt plii kütuse sisse segamise jätkamine oli ebaeetiline aga ometi alles aastal 2021 keelustati pliid sisaldava bensiini müük viimases riigis. Aga see ei tee kasutatud tehnoloogiat ebaeetiliseks, küllap samade seadmetega saaks ka midagi teha, mis me praegu arvame, et on väga hea kõigile, nagu näiteks biolisandi segamine kütusesse. Tegelikult ma ei tea, kas seda saab sama tehnoloogia abil teha, mul ei ole keemiast aimugi aga näiteks on see hea küll.

Kuulasin hiljuti intervjuud Boston Dynamicsi juhiga. Nad teevad väga arenenud roboteid, mis aitavad lihtsustada tööd tehastes, robotid suudavad teha mõningaid tüütuid või lausa ohtlikke töid. Näiteks kasutatakse roboteid, et elektrijaamades lülitata liine, kus on mitmed tuhanded voldid pinget. Seal on oht, et tekib kaarleek ja inimesi on selle tõttu surma saanud. Robotiga seda muret ei ole. Firma juht mainis vestluse käigus, et nad oma robotitele ei kavatse mitte kunagi relvi peale panna, sest see oleks ebaeetiline. Nad on isegi selle kohta avatud kirja kirjutanud, et seda ei tohiks teha. Küllap siiski leidub keegi, kes selle roboti ostab ja ka relva sinna peale paneb. Säärane tegu ei muuda kõiki roboteid ebaeetilisteks. Väga suur võimalus, et relva robotile panija teeb seda ka eetilistel kaalutlustel, et vähem tema rahvast peaks surema või mingil muul säärasel põhjusel.

Ei ole välistatud, et Maal elutegevus lakkab mõne järjekordse kasuliku leiutise tulemusel. Kurt Vonnegut kirjeldab oma raamatus Kassikangas, kuidas sõjaväel on mure, et nad ei saa oma masinatega liikuda läbi soise ala ja paluvad ühel teadlasel välja mõelda viis, kuidas saavutada mobiilsus märjal maastikul. Teadlane muudab vee omadusi nii, et see jäätub juba toatemperatuuril muutes soo sama läbitavaks nagu asfalttee. Tuleb seda täiustatud vett ainult valada soovitud kohta ja kõik jäätub momentaalselt. Soovimatu kõrvalnähuna tuli välja, et kui tavaline vesi puutub kokku jää-9-ga, nii nad seda uut ainet kutsusid, siis muutub ka vesi jää-9-ks. Nii tekib ahelreaktsioon, kus kogu maakera, inimesed kaasa arvatud, jäätub elusast peast.