Raamatu arvustus

 Kunagi, kui õppisin Tallinna Polütehnikumis nooremarendaja eriala soovitas üks sealsetest õppejõududest lugeda Cliff Stolli raamatut Cuckoos Egg, mis pidavat rääkima väga huvitava loo häkkimisest. Soovitaja kirjeldus oli intrigeeriv aga kui vaatasin, et raamat on välja antud aastal 1989, siis mõtlesin, et mida huvitavat sai aastal 1989 olla häkkimises, tegemist on ju põhimõtteliselt kiviajaga.
Sellele vaatamata sai teos siiski raamatukogust võetud ja lugemist alustatud, paari päevaga oli köide otsast otsani läbi loetud, sest tegemist oli tõesti väga huvitava ja kaasahaarava looga. 

Selle kursuse raames tekkis mõte antud raamat uuesti läbi lugeda ja võrrelda emotsioone mitme aasta taguse ajaga. Äkki tänu sellele arvustuse laadsele asjale leiab mõni kursusekaaslane ka innustust see raamat ette võtta ja saab ka hea kogemuse osaliseks.

Raamat räägib tõestisündinud loo ühest esimestest dokumenteeritud häkkimise juhtumitest Ameerika Ühendriikides. Cliff Stoll oli astronoom, nähtavasti mitte väga hea astronoom, sest teleskoobi tagant kupatati ta ära keldrisse arvuteid haldama. Arvutid, mida hallata olid nii öelda superarvutid, kuhu kasutajad sisse logisid ja lasid teha neil arvutusi, mis lauaarvutitl oleks üle jõu käinud. Arvuti kasutamise aja eest sai kasutaja arve. Üheks esimeseks ülesandeks, mis Cliffile anti oli välja uurida, et kust on tekkinud 75 sendine vahe raamatupidamises ja arvuti kasutamise logides. Kindlasti on mingis programmis viga, tuli viga üles leida ja see korda teha. Peale pikka otsimist tõdes raamatu autor, et programmid töötasid korrektselt, andmetes oli vahe. Ta hakkas uurima, kust see vahe tekkis, lihtne ülesanne kujunes aasta pikkusega kassi-hiire mänguks häkkeriga.

Kui ma esimest korda lugesin raamatut, siis teost soovitanud õppejõud ütles, et raamatus on lahti seletatud, kuidas häkkimine päriselt käib. Raamat oli küll huvitav aga ma tundsin, et mis mõttes, et ei olnud ju seletatud ikkagi, et kuidas häkitakse. Tõenäoliselt ootasin, et on nimetatud mingid programmid või muu selline. Nüüd teistkordselt lugemisel sain aru, et tegelikult ikkagi oli suures osas võtted nimetatud, kuidas häkitakse: arvutite kehva haldamise tõttu on vaikimisi paroolid vahetamata, ligipääsud sulgemata, paroolid on lihtsasti ära arvatavad, programmide teada nõrkused, millele on olemas parandused, on paikamata.

Samuti esimest korda lugedes oli kogu raamat väga huvitav, nüüd tundus juba, et kohati natuke venis lugu, et see kõik on teada värk, lähme edasi juba.

Kui tänapäevaga võrrelda, siis 1987-1988 sündmused oleksid võinud suures plaanis olla juhtunud ka paar aastat tagasi. Cliff tegi samad järeldused, mida meile praegu korratakse pidevalt: ärge kasutage paroolideks sõnu, mis on sõnaraamatutes. Nüüd on ainult see vahe, et häkkeritel on ligipääs ka varastatud salasõnadele, mis tähendab, et kõik varastatud salasõnad on samuti "sõnaraamatus" ja neid ei tohiks enam kasutada. Raamatu peategelasele oli suureks müsteeriumiks, et miks häkker krüpteeritud salasõnade faile alla tõmbab, praegu see ei tekita küsimusi, et miks seda tehakse.

Samuti kasutas raamatu peategelane teada tuntud turvanõrkusi, et saada priviligeeritud ligipääs arvutitele. Augud olid tol ajal ja on ka praegu lappimata selle pärast, et uuenduste paigaldamine on igavene tüütu tegevus ja kes see ikka viitsib seda teha.

Ainus asi, mis on muutunud on see, kuidas inimesed suhtuvad häkkimisse. Praegu vaadatakse sellele valdavalt negatiivselt ja kõikvõimalikud ametiasutused huvituvad igasugusest kahtlasest tegevusest internetis. Raamatu isehakanud võrgu politseinikul tuli aga alatihti vaielda oma sõprade ja tuttavatega, kes ütlesid, et mingi koolipoiss teeb lihtsalt nalja, mis sa jändad temga. Politseid see teema ei huvitanud üldse. FBI, CIA, NSA ütlesid kõik, et aga mingit kahju ju ei ole tehtud, mida siin uurida on. Lõpuks, kui selgus, kes häkker oli, siis hakati asja tõsisemalt võtma ka ametiasutuste poolt.

Minu enda emotsioon raamatut lugedes oli esimest korda tugevam, oli tõesti väga huvitav. Teist korda lugeda oli küll ka huvitav vaatamata sellele, et lõpptulemus oli teada aga lahenduseni jõudmine oli ikkagi väärt meeldetuletamist. Nüüd küll juba vaatan asja natuke teise pilguga ja ametivõimude apaatsus oli kohati veidi frustreeriv aga no ajad olid teised.

Soovitan lugeda, meelega ei lahanud siin väga palju sisu, et kui keegi tõesti otsustab lugeda, siis oleks endiselt huvitav.